Kergelt piinlik paus on sisse jäänud, aga mis sa teed, selliseid hetki, mil siia jõuan, on lihtsalt nii nii vähe.

Möödunud on juba mitu kuud ning elan nüüd juba peaaegu 3 kuud Tallinnas. Üürisin mõnusa avara kahetoalise korteri Õismäel Harku järve lähedal. Alguses pidi muidugi kõvasti küürima ja vaeva nägema, sest enne mind olid siin ainult noormehed elanud ja kõige suuremad puhtusesõbrad nad ilmselgelt ei olnud, aga nüüd on kodu juba täitsa kodu moodi ja enda järgi mõnusalt ära sisustatud. Aegamisi olen siia ikka erinevaid mööbliesemeid toonud ja emme on mul palju abis käinud ja nüüd eelmisel nädalal panime issi Herkki ja Robiniga uue köögimööbli ka üles! Veel paar aastat tagasi ei osanud ma arvatagi, et mööbli soetamine ja paigutamine nii palju rahuldust võib pakkuda. Sees tekib selline mõnus tunne, käid mööda poode ja mõtled peas mis kuhu ja kuidas sobiks. Ja siis varsti juba saabki asjad koju viidud ja kokku ja üles pandud. Ja siis lihtsalt vaatad seda uut mööblitükki ja naeratus kisub näole ja hea on olla.

Ja siis on mul siin veel üks vahva tore karvapall. Ükskord Guate sõpradega Liisu juures olles käis Liisu välja idee, et kas ma äkki ühte nende jänkudest endale ei tahaks võtta natukeseks ajaks. Neil oli just 5 jänkubeebit sündinud. Selline ootamatu pakkumine oli, aga kui keegi lemmik kodus on, on ju alati toredam ja nii ma siis omale jänkupreili Bailey võtsingi. Kui ma esimest korda papsile ütlesin, et mul on nüüd jänes, siis ta küsis seepeale kohe, et kas ma tegin omale tätoveeringu või 😀 Ta ei osanud oodatagi, et ma omale lemmiklooma võiksin siia võtta 😀 Nüüd me siin siis elame, sööme palju tapeeti ja kõike mis paberist tehtud. Kui muidu ikka räägitakse, et jänes on taimetoiduline, siis minu Bailey sööks kõik liha ära, kui tal selleks ainult võimalus oleks 😀 Üleüldse sööb ta täiesti valimatult, alustades tuhaga ja lõpetades riietega. Vähemalt juhtmeid eriti ei näri, ühte juhet on veidikene katsetanud, aga ta siiski eelistab paberilisi 😀 Ja no ta on nii tore ja seltskondlik ja armas, siiani pole olnud inimest, kellele ta ei meeldiks.

Heineken Open’er

Eelmise esmaspäeva (27.06) õhtul istusime Pampaga Tallinnas bussi peale ja asusime Vilniuse poole teele. Polnud omajagu aega näinud ja rääkisime kohe kõik jutud ära 😀 Siis panime hääletamise plaani paika ja seejärel üritasime magada. Õnneks inimesi väga palju ei olnud ja me saime mõlemad omale kaks pinki.

Hommikul kella kuue paiku jõudsime Vilniusesse ja käisime McDonaldsis end värskendamas ja võtsime kerge ampsu ka. Siis jalutasime ühe Maxima juurde, et seal tasuta bussile minna, mis linna serval olevasse Maxima Bazesse viib. Koht, kus me hääletama plaanisime hakata, oli sellest täpselt üle tee, aga üle tee saamisega oli kergeid raskusi, sest kahe suuna vahele oli kõrge aed pandud, sest varasemalt inimesed jooksid sealt läbi kogu aeg ja see veidikene ohtlik, kuna autodel veel suured kiirused ja seega me pidime suure ringiga käima. Aga jõudsime kohale ja hääletasime vist umbes 7-8 minutit, kui Marta Vilniusest jättis oma auto seisma ja võttis meid peale. Saime temaga Kaunasesse ja seal siis hakkasime Statoilis omale järgmist autot otsima. Ühel hetkel nägi Pampa, et Eesti numbrimärgiga auto sõitis sisse ja parkis ära. Läksin siis muidugi nendega rääkima ja uurima mis ja kuhu nad lähevad. Tuli välja, et neil samale festivalile minek, aga nad alguses olid ikka veidikene kahtlevad, ikkagi eestlased ju 😀 Aga mahutasime siiski meie kõigi kotid ära ja asusime vahvasti teele.

1467751193928

Mari ja Priit olid alguses veidikene vaiksed, aga nad mõlemad olid väga toredad ja saime lõpuks ikka jutusoone peale ka 🙂  Ja vahetevahel tegime ikka Statoilides peatusi kah. Ühe juures nägime ühte pikka kutti hääletamas. Rääkisime seal Mariga temast ja otsustasime, et lähen räägin kutiga ja uurin kus tal minek. Tegu oli Saksa kutiga, kes oligi teel kodumaale. Aga võtsime ta sellegipoolest peale ja toimetasime mõnedkümned kilomeetrid kaugemale. Sõit oli pikk ja veidikene väsitav ning lõpuks peale kella 8 jõudsime Gdyniasse kohale. Me naiivselt mõtlesime, et kui päev varem kohale jõuab, ei ole veel nii palju rahvast aga kus sa sellega. Et telklasse sisse saada, ootasime kokku üle kahe tunni. Mis seal ikka, õlts kõrvale ja aeg läheb kiiremini 😀 Tutvusime sealsamas ka ühe paariga (austraalia noor kutt ja poola 26-aastane tsikk), mõnede poolakatega ning Pampa sõbrjants Marta Lätist oma sõbraga tulid ka meie juurde. Võtsime muidugi poolakatega ka kohalikku ürdiviina, mis maitses palju paremini kui tavaline 😀

Vahepeal saatsime kutid telke üles panema (seal oli ka teine järjekord, aga sealt sai ainult telgi ja väikese kotiga läbi) ja kui me ka siis lõpuks sisse saime, ei leidnud poisid enam telke üles 😀 eks ta muidugi kõige lihtsam ei olnud ka, sest väljas oli juba pime ja seal olid no mõned sajad telgid. Mul muidugi kotikontrollis joppas ka. Nimelt ma võtsin omale magamiseks ainult magamiskoti, aga kui see tädi seal mu asju kontrollis pistis ta mulle ka madratsi näpuvahele ja ega ma siis sellele ära ka ütlema ei hakanud. Loodetavasti see inimene väga kurb ei olnud.

Panime kõik oma telgid kõrvuti – ma ja Pampa, Marta ja Davis ning see austraalia-poola paarike (nimesid enam ei mäleta 😀 ). Lisaks oli meil kõrval ka üks Poola kutt, kes ka meiega kampa tuli. Üldse meil inimestega läks kuidagi väga hästi. Kõik saime omavahel hästi läbi, kiirelt tekkisid omad naljad ja fessarilt lahkudes oli täitsa kurb kohe. Saime lätlastega nii omadeks nagu oleks mingi paar aastat üksteist teadnud mitte paar päeva ainult 😀

146764538371114676458632141467379394340

Aga muidu festival oli meie jaoks kokku viis päeva – palju muusikat, alkoholi, päikest, vihma ja naeru. Hommikuti sai maksimaalselt kella 9ni magada, selleks ajaks oli telgis juba nii kuum, et higi lihtsalt voolas ja õhku üldse ei olnud. Samuti ärkasime selle peale, et meie paarikene jälle tülitses 😀 Kutt oli telgis ja tsikk kuskil jumal teab kus ja siis nad muudkui karjusid teineteise peale “You left me you f*ckin idiot!” “No you left me, I love you please come here” blablabla 😀

Päevade esimesed pooled veetsime linnas, käisime rannas ja poodides ja kasutasime normaalseid tualette. Festivali alal oli toitoi-sid ikka mega palju, aga inimesi niisamuti ja need olid ikka päris jubedad küll. Hea oli muidugi see, et seal oli ka dušše, aga sooja eest pidi maksma ja no mõlematele oli vähemalt tunnine järjekord. Sinna alla kulus ka ikka veidikene aega 😀 Ja iga päev hakkas umbes nelja paiku vihma sadama ning siis suundusime telkidesse vedelat leiba tarbima ning siis juba läks muusikamaailma minema.

Kolmapäeval: The Last Shadow Puppets (Arctic Monkey solist ajee), Savages, Florence + The Machine, Malpa ja Tame Impala.

Neljapäeval: Kamp!, Foals, Red Hot Chili Peppers, Beirut, M83, Caribou ja pärast panime veel Martaga kella neljani tantsu.

Reedel: Wiz Khalifa (oli suur üllatus, ei arvanud, et ta festaril hea võiks olla, aga tõmbas rahva kiirelt käima ja oli väga hea), Nothing But Thieves, LCD Soundsystem, Kortez ja Sigur Ros. Ja seekord jäid kutid ka meiega peole ning enne päikesetõusu magama ei saanud.

Laupäeval: Bastille, Chvrches, Pharrell Williams, Grimes ja Kygo.

14677512877631467645199568

Pühapäeva hommikul pakkisime oma asjad kokku ja meisterdasime omale hääletamiseks plakatid. Lätlased suundusid Berliini poole, et sealt edasi Pariisi hääletada ja meie Pampaga võtsime suuna Eesti poole. Läksime siis kõik koos parkla väljasõidu juurde ja lootsime parimat. Alguses tundus ikka täiesti lootusetu, sest kõik autod olid kas poolakad või olid autod täiesti täis. Lõpuks üks auto, mis Leetu läks, peatas, aga neil oli ruumi ainult ühele ja seega me ei läinud. Pärast selle auto lahkumist otsustasime Pampaga, et kui veel selline võimalus tuleb, siis ma lähen ees juba minema ja saame Vilniuses kokku. Viie minuti pärast tuligi jälle üks Leedu auto ja sain sellele peale. Joppas mõnusalt ja sain nendega ilusti Vilniusesse. Väga toredad ja lahked inimesed. Ja hea muusikamaitse oli ka 😀 Kui me juba Leedus olime, sain lõpuks Pampaga kontakti ja tuli välja, et ta ei saanudki Gdanskist kaugemale ja täna mingit lootust leetu jõuda ei ole. Õnneks saatis ta mulle ühe oma sõbra numbri, kes Vilniuses elab ja sain tema juures ööbida. Ja need, kes mulle küüti andsid viisid mu veel ilusti ukseni ära ka. Ja mu host ootas mind tee ja võikudega ning mul oli veel eraldi tuba ka. Vabse luks värk 😀

Esmaspäeva hommikul läks mu host tööle ja ma läksin bussijaama ja ostsin pileti koju. Pampa oli endiselt Gdanskis ja poleks mingil võimalusel normaalseks ajaks Vilniusesse jõudnud, aga mul oli vaja Eesti minna ja siis otsustasime, et ma ei hakka teda ootama. Kui oleks jäänud, siis me oleksime saanud alles täna öösel või homme hommikul Tallinna poole sõitma hakata 😀 Lätlased said ilusti ühe küüdiga Berliini ja nüüd üritavad edasi saada. Eile eriti ei jopanud ja telkisid kuskil bensuka lähedal 😀

Ja me oleme ikka veel Guatemalas!! Lahkusime kyll kolm päeva tagasi Antiguast, mis oli muidugi väga kurb,sest 4 ja pool kuud on väga väga pikk aeg,  aga samas juba veits tundsin, et on aeg lahkuda. Eriti pärast viimast nädalat, mille võtsime töölt vabaks ja mis möödus iga päev kangema vedeliku tarbimisega.
Üleeile siis sõitsime hommikul Antiguast ära ja meil võttis terve päev, et Lanquini jõuda. Õhtul 7 aeg alles jõudsime kohale (sõitu alustasime u 8.30 hommikul). Kuna olime mõlemad eelmisest nädalast ikka täiesti väsinud, läksime varakult magama. Aga seekord ei maganud me voodis vaid hoopis võrkkiiges. Ega muidugi päris nii mugav ei ole kui voodi, aga mõnus oli ikka. Oleme praegu Utopia eco hostelis ja asume keset džunglit. Siin on mingid imelikud elukad kes teevad mega rõvedat ja kõrvadele piinavat valu ja yldse on palju elukaid ja hääli kogu aeg, mu kõrvad on juba kergelt lukus sellest lärmist 😀
Eile käisime siis Semuc Champeyd avastamas. Võtsime giidi ja alustasime oma matka u 10 ajal. Sõitsime veidi aeg truckiga et põhikohta jõuda. Meil oli hea väike grupp, mina liisu ja kolm kutti meie hostelist. Esimesena viis giid meid koobastesse. Kokku oli 900 m käiku yhte pidi ja siis tulime sama teed pidi tagasi ka. Giid andis meile küünlad ja nii me siis seal kohati yle pea vees koobast avastasime. Kohati oli päris libe ka, aga see oli nii äge! Ja 900 m lõpus oli võimalik ka u 3 m kõrguselt alla “basseini” hüpata. Meil yks kutt kohe ronis ja hüppas ja ma nii väga tahtsin ka, aga mu jalad olid veidi liiga lühikesed et yles kivide otsa ronida. Giid siis tuli uuesti alla ja aitas mul yles saada ja lõpuks võtsin julguse kokku ja hüppasin. Täiega põdesin ikka, sest see koht kuhu hüppasid ei olnud väga suur ja kui õigesse kohta ei hüppa hüppad kivile otsa. Aga sain tehtud ja olen väga õnnelik et ikka hüppasin. Tagasi minnes yhel hetkel giid tuli ja hakkas meid pritsima et küünlad ära kustuks, alguses oli kyll et mida hekki ta teeb, aga tegelikult olime juba pmst väljas ja enam küünlaid ei vajanud.
Järgmiseks läksime suure kose juurde. Lihtsalt imeline, nagu muinasjutus ja filmides (muide, varsti lähme Tikali, kus on esimese star warsi lõpukaadrid filmitud). Saime natuke aega et seal ujuda ja vett nautida. Ka sealt oli võimalik hüpata ja kuna mingid kutid seal olid ja tundus lihtne, otsustasin ka proovida. Yles saada oli väga lihtne ja hüppamiseks näitasid kutid ette kuhu minema pean ja nii ma siis jälle vette maandusin!
Pärast seda oli meil kerge lounapaus, maksime 50Q ja saime superhea toidu. Kana ja liha ja salatit ja riisi ja pastat ja igast muid asju veel. Eestis oleks vähemalt topelt maksnud selle eest ilmselt.
Seejärel sõidutati meid autoga El miradorile veidi lähemale ja seejärel ootas meid ees kerge matkake. Polnud just kõige kergem tegelikult, sest me Liisuga unustasime vett kaasa võtta ja seal oli nii palav et midagi eriti hingata polnud. Aga lõpuks jõudsime siiski tippu ja vaade seal oli lihtsalt suurepärane. Kõik viis (v oli neid 6) pooli, kosk ja lihtsalt võrratu loodus!! Kohati meenutas kaadreid filmist avatar 😀
Ja siis jalutasime jälle alla et seal basseinides ujuda. Meil giidiga täiega joppas ja ta tuli meiega koos ujuma ja näitas meile kõiki salajasi väikeseid kohakesi, mida ise yles ei leiaks. Kuna ta juba aru sai et mulle hüpata meeldib, näitas ta mulle kõikvõimalikud hüppamise kohad (siiski 10 m jätsin vahele, aga tema kyll hüppas) ette ja lisaks käisime veel väikestes koopa sarnastes kohtades. Pmst olid need õhuaugud kalda all. Kohati oli liikumise jaoks ainult nii palju ruumi et ainult nina ja silmad olid vee alt väljas ja kõrgemale ei saanud minna sest kivi oli yleval. Mega lahe oli. Ta üritas mulle ka yhte teist vähe hullemat koobast näidata ja enne sukeldumist ytles et ma ta jalgu jälgiks ja neile järgneks, aga ma polnud selleks päris valmis ja kaotasin ta silmist ja nii ma siis otsustasin minna sama teed mida me eelmine kord juba läbisime.
Päeva lõppeks oli mu kehal palju sinikaid aga see kõik oli seda väärt ja ma olen nii õnnelik et me selle retke ja seikluse ette võtsime!! Ja mul on nii nii kahju et mu go pro katki läks, millised suurepärased videod ja pildid sealt oleks tulnud!!

Mida me Antiguas teinud oleme?

Ehk mille muuga lisaks toole ja pidutsemisele me siin ka tegelenud oleme. Neli kuud, mis me siin veetnud oleme on kiiresti mooda lainud ja veidikene oleme ikka turistid ka olnud.

La Tortilla Cooking Schoolis veetsin meeldiva ohtupooliku valmistades suua kohaliku naisterahva juhendamisel. Lisaks minule oli seal kolm sopra rootsist (kaks neist olid kokad) ja yks neiu ameerikast. Igauhel oli oma ulesanne ja ohtu loppedes nautisime uheskoos laua taga guatemalaparast riisi juurviljadega ning magustoiduks imemaitsvat plantaini sokolaadi-musta oa taidisega. Lisaks oli muidugi terve kokkamise valtel veiniklaasike korval, millel ei lastud sekunditki tyhjana seista.

Ilmselt pole teil orna aimugi, mis asi see plantain uldse on. Eestis ma meil neid kohanud ei ole, aga valimuselt meenutavad nad banaane, aga toorelt neid ei sooda. Siin tehakse neist ka kropsu sarnaseid asju ja kasutatakse vaga vaga palju, igasugustel erinevatel viisidel. 

1461460552392

Uhel ilusal paeval soitsime Liisu Axeli ja Pampaga Antigua lahedal asuvasse linnakesse San Juan del Obispo. Seal elab yks tore onuke Fransisco, kes on juba 44 aastat nefriidiga tegelenud. Ta on omal alal paris tuntud nimi, temast on isegi National Geographicus artikkel olnud. Nii me siis veetsime umbes 4 tunnikest valmistades endale oma nefriiti. Igauks valis omale meeleparase nefriidi ja kuju ning siis loikasime ja lihvisime ja poleerisime oma nefriidikesi. Kahjuks pean aga todema, et 3 paeva tagasi tool olles kaotasin oma armsa nefriidi ara.. Peaks vist enne araminekut uuesti tagasi minema.

Eelmisel laupaeval oli meil Keriga molemil vaba paev (oigemini minul vaba paev ja temal plaanid puudusid 😀 ) ja nii me siis otsustasime sokolaadimuuseumisse chocolate workshopile minna. Need kaks-kolm tundi, mis me seal olime, moodusid vaga magusalt 😀 koigepealt raakis meie “giid” Ed veidikene sokolaadi ajaloost, naitas meile kakao taime ja ubasid ja vahendeid, mida maiad sokolaadi valmistamisel kasutasid ning siis juba asusime asja kallale. Rostisime ja seejarel koorisime kakaooad ning siis viisime labi vaikese voistluse. Stardipaugu peale pidime uhmeris kakaooa purustama ja seejarel kakaoploga tegema, pohimotteliselt lihtsalt voimalikult uhtlase, peene ja sarava kakaomassi valmistama. Viis parimat said tasuta sokolaadi ja me Keriga olime molemad paris osavad ja saime suu magusaks. Lisaks tegime kolm erinevat kakaojooki ja koige lopuks sai igauks omale meeleparast sokolaadi ka veel teha. 14614592222101461459323802

Uhel teisipaeval kaisime jallegi Keriga Zamora spanishschooli poolt korraldataval jalgrattamatkal. Labisime nelja tunniga veidi ule 20 kilomeetri ja kulastasime 9t vaikest linnakest. Kuulsime veidikene ajaloo kohta ja todesime, et igal pool ikka elu ei ole nii ilus, kui siin Antiguas. Vaiksemates linnades ja kulades on elukvaliteet ikka tunduvalt madalam. 14614590095791461460225961

Esmaspaeval siis votsime lopuks julguse kokku ja ronisime vulkaani Acatenango otsa. See on peaaegu 4000 m ule veepinna ja aktiivse vulkaani Fuego korval. Pean todema, et minu jaoks oli see ikka parajalt raske, pea kuus tundi ules kompimist ja syda tahtis vahepeal rinnust valja hypata ja higimull oli otsa ees 😀 Aga vahemalt sai see tehtud ja vaade oli lihtsalt superilus. 146146137622714614614507321461461575913146146167358914614617969751461461985600

Ja eelmisel nadalal kaisime ka yhe sobra ja plaadikeerutaja avokaadofarmis. Soitsime sinna muidugi autokastis ja nalja sai kui palju! 🙂 14614595863091461460023001

1461463551414

Nyyd vaja veel enne araminekut vulkaanil Pacaya ka ara kaia ja siis voib rahulikult 9. mail Tikali ja Semuc Champey poole teele asuda.

Nyyd lopuks on siin ka vihmahooaeg katte joudnud. Kui siiani oli vihma minimaalselt, selle aja jooksul, mis siin olnud oleme, nagin vihma ainult kahel-kolmel korral, siis nyydsest edaspidi sajab iga paev ja nii viis kuud jarjest.. 😀 Tana on juba kena tunnike poolteist taevas kova disko kainud ja isegi elekter paar korda ara kadunud 😀 Ei saaks vist oma araminekut paremini ajastada 🙂

Sest et kogu aeg on kiire

Hakkasin seda postitust juba uleeelmine nadal tegema, veidi kirjutasin ka eelmine nadal, aga kuidagi juhtus ikka nii, et lopuni ei joudnud sest midagi tuli vahele.

Uhesonaga, Semana Santa nadal siin Antiguas on alati superkiire ja rahvarohke (27 marts – 2 aprill). Pidavat olema uks paremaid kohti kus sellel nadalal olla, sest pidustused on maailma suuruselt teised. Kirikurahvas kaib iga paev ja ka monel ool hiiglaslike jeesuse- ja muu ususumbolistliku kraamiga ringi. Igal kirikul on oma marsruut ja uskuge voi mitte, aga nad teevad seda kohati isegi 12 tundi jutti. Need asjad mida nad kannavad on mega rasked, nende nagudest kes neid kannavad voib kull kohati valja lugeda et nad annavad kohe otsad. Ja tuleb valja et nad isegi maksavad, et seda teha. Nende jaoks on see mingitmoodi oma pattudest vabanemiseks vms. Nende pidevate processionite tottu on tanavad pohimotteliselt 24/7 rahvast tais, tavalise 10 minuti asemel kulub vahemalt pool tundi et uhest kohast teise jouda, paljud teed on autodele suletud ja need mis on avatud, on taiesti umbes. Lisaks teevad inimesed tanavatele varvitud saepurutaolisest asjast varvilisi hiiglaslikke “vaipu”, millest siis need processioni inimesed lihtsalt ule kaivad ja need kokku puhitakse.

14606820143761460682126936DSC_0145

Kuna see nadal on terves linnas kiirem, juhtus nii, et mulle sattus tervelt 12 vahetust. Paris vasitav oli, sest lisaks toole sai palju muud ka tehtud, aga olen siiani elus ja tegelikult oli age nadal.

Esmaspaev algas juba hommikul kell 7 hosteli receptionis, aga juhtus nii, et magasin hommikul sisse (kaisime eelmine ohtu valjas) ja joudsin hostelisse alles kell 8. Onneks Liisu coverdas mind veidikene. Tol hommikul saime ka “toreda” uudise, et meil on uhes dormis mingisugused voodielukad. Muidugi sealsed neiud hakkasid sellest kohe plarama, kuigi nemad olid need, kes need toredad seltsilised Acatenangolt endaga kaasa toid. Nii monelgi teisel paeval oli sama probleemiga tegemist ning Liis ja Mat viisid labi suure putukatorje. Tuhjendasid kolm pudelit torjevahendit uhte tuppa ara 😀 Ohtul tootasin Cafe NoSes, aga koik oli rahulik. Tavaparasest rohkem rahvast ei olnud.

Teisipaeval tootasin NoSe paevases vahetuses ja kartsin alguses, et tuleb igav shift, kes ikka paevasel ajal joomas kaib, aga tegelikult oli vaga vahva. Niipea kui avasime, tulid kaks u 60. aastates meesterahvast sinna, uks kohalik ja teine USAst. Ajasime seal nendega juttu ja isegi tantsisime salsat 😀 Parast neid jalutas sisse grupp umbes 26-aastaseid noori, kes tulid sinna filmima. Tegid mingisugust luhifilmi vms. Jallegi sai huvitav vestlus maha peetud ja nad ostsid terve pudeli mexcal reposadot ka, tippi jalle lendas jee! (siin on koikidel hindadel 10% tippi juures kohe alguses, mille siis hiljem endale saad). Ja siis hiljem veel mangisime mingite kuttidega Cards against humanityt. Terve toopaev oli keegi seal niiet polnud igav uhti.

Kolmapaev olin jallegi NoSe paevashiftis. Nii sisutihe vahetus ei olnud kui eelmine paev, aga kurta just ei saa. Nimelt mul kaisid kaks kutti joomas seal ja no nad muidugi hakkasid mulle mezcali valja tegema. Sain neilt 5 shotti jovenit + join oma neli gin&tonicut. Ja Kadri (eesti tydruk, kes jai ka nyyd siia meie juurde paikseks ja tootab uhes teises hostelis) tuli ka Antiguasse tagasi ning nad tulid Liisuga mulle sinna kylla. Kui mu shift seal loppes olin juba parajalt purjakil ning siis pidin otse edasi Monolocosse toole minema. Seal leidusid jalle moned kliendid, kes mulle jooki valja tegid. Lisaks oma kolmele joogile sain 2 shotti mezcal reposadot ja tequilat. Parast tood saime Kadriga kokku ja votsime takso Santa Katarinasse, u 10 min autosoidukaugusele Antiguast. Hommikul kui arkasime vedelesime voodis ja ajasime lolli juttu 😀 Varsti otsustasime tagasi Antiguasse minna. Algselt plaanisime bussiga minna aga siis nagime uhte trucki ja otsustasime haaletada. Et processionite tottu oli otsetee kinni pandud tegime mingi mega suure ringi ja tavalise 10 minuti asemel kulus meil pea kaks tundi et koju tagasi jouda. Aga monus oli auto kastis istuda, mussi kuulata ja paikest nautida. Hostelisse joudes ootas meid frontdeskis Liisu, kes juba usinasti tool oli. Just sel hetkel, kui ma pessu otsustasin minna, oli vaja Liisul aga peldikut kulastada ja seetottu istusin ma moned minutid ainult ratiku vael receptionis. Ja muidugi just siis tuli mitu check-ini ja inimestel oli palju kysimusi 😀 Vahemasti yhtede kuttide jaoks oli siiani parim walk-in 😀 Kui Liisu lopetas tegime moned beerpongid ja siis laksime Somos hosteli ette ja aitasime ka “vaipa” teha. Tegime meie hosteli symboli ja esimese korra kohta tuli paris hasti valja.1460682247248

ohtul olin MonoLocos tool. Parast tood laksin korjasin Kadri Whiskey Denist peale ja laksime Lucky Rabbitisse. Kui muidu pannakse koik kohad kell 1 kinni, siis sel paeval olid moned kohad isegi kella 5-6ni lahti, sest reede oli suur puha ja enamikel vaba paev. 3 paiku otsustasime peolt lahkuda ja votsime taas takso Santa Katarinasse. Maksime Q50 ja kui takso juba ara soitnud oli, avastasime, et seal polnud kedagi kodus ja me sisse kuidagi ei saa. Mis meil muud ikka peale hakata kui oosel 3.30 tagasi Antiguasse jalutada. Pool tunnikest vottis aega ja kell 4 olime tagasi hostelis. Et olime arvestanud et Kadri magab seal, ei olnud me talle uhtegi voodit bookinud ja kuna meie hostel oli taiesti tais ka, magasime kahekesi minu voodis.

Hommikul kell 7 pidin juba ules tousma ja toole minema. Ainult veidikene unine oli olla 😀 Kella kahest kaheksani olin Monolocos ja parast seda oli meil hostelis BBQ. Oeh kuidas ma meie reedeid armastan, Argentiina steik on ikka suuuper 🙂 Ohtul laksime veel Whiskey Deni ja kui me sealt peale 1 tagasi tulime, siis processioni tuubid alles alustasid uhe processioniga. Kui me hostelisse tagasi joudsime moodus uks procession ka tapselt meie ukse tagant ja nii me siis oosel kella 2 ajal koik koos valjas seda vaatemangu jalgisime.

Laupaeva hommik oli uimane ja midagi erilist ei teinud. Kella kolmest tootasin hostelis ja oleks pidanud lopetama alles kell 10, aga uhel tookaaslasel Cafe NoSes oli vahetust vaja ja siis ma laksin kella 7st sinna toole ja koju joudsin oosel poole kahe aeg. Aga ega ma siis magama ei lainud. Koik meie hosteli rahvas (ja moned kohalikud sobrad) kogunes hosteli ees, et siis uheskoos auttoga afterpartyle soita. Igal laupaeval on Antiguast umbes 15 minuti autosoidu kaugusel suur afterparty, mis toimub suures vanas basseinis ja asub keset tuhermaad. Sealt koju joudsime hommikul kella 6 ajal. Puhapaeva veetsin jalle Cafe NoSes tootades. 146068165618614606818306151460681904801

Uhesonaga oli Semana Santa nadal siin Antiguas ikka vaga tookas ja unetu. Aga sellest jargneval nadalal votsime kolm paeva vabaks ja soitsime kuuekesi randa ja nautisime ikka taiel rinnal.

Viimasel ajal oleme vahe rohkem aktiivsemad ka olnud. Juba mitu paeva jarjest konnime linnast valja basseinidesse ja teeme kerged ujumisringid. Uleeile kaisin u 20 km pikkusel jalgrattamatkal ja esmaspaeval laheme pistame rinda suure vageva Acatenangoga. See on 4000 m korgune vulkaan, mis on aktiivse vulkaani Fuego korval (Fuego pidavat olema maailmas teine aktiivseim vulkaan). Oma retke alustame esmaspaeva hommikul, oo veedame vulkaani otsas telkides ja jargmisel parastlounal tuleme tagasi. Ma olen kergeltoeldes mitte valmis selleks, sest koik kes sealt tagasi on tulnud, ytlevad et see on raskeim asi, mis nad oma elus teinud on. Isegi need, kes pidevalt treenivad. Ja meie oleme siin kolm kuud paiknenud ja mitte mingisugust trenni peale klaasitostmise teinud 😀 Eric (meie volunteer) kais seda nadalake tagasi tegemas ja ta raakis et ta oli juba parast 5 minutit nii labi omadega, et motles tagasi Antiguasse tulla 😀 Aga samas ytlevad koik, et see on parim asi mis nad elus teinud on, seega tuleb see asi ikka ara teha. Eks need koige raskemad asjad jatavad koige sugavama jalje ja jaavad kauaks meelde.

 

 

 

Holaa!

Murdis see haigusepoiss mind siis lopuks maha. Reedel laksin kaheks toole ja enne kella kolme olin juba kodus tagasi 😀 Ma ennast siis tegelikult veel halvasti ei tundnud, ainult kohisin , aga ulemus utles et naen paris haige valja ja kuna paevasel ajal on Monoloco rahulik ka, siis lasti mul minna. Kaisin ostsin omale apteegist vastavalt soovitusele mingit siirupit. Kui ma siis koju joudsin ja selle avasin, tuli valja et see lohnab ja maitseb tapselt nagu meil Eestis vanaemade salarelv Vietnami salv. Veits uldse ei kutsunud seda jooma, aga mis sa teed, tahad ju terveks saada. Uhel korral oleks peaaegu valja ropsinud selle, ei maitsenud kohe uldse hea 😀 Lisaks oli mul varasemast mingisugune tabletipakike, mis on nii nohu koha kui ka palaviku vastu. Ja siis sain veel selle kreemipurgikese ka, mida rinnale, seljale ja jalataldadele maarida.

Uhesonaga olin valmis oma pisikuga rinda pistma. Kokkuvottes veetsin tervelt kolm paeva voodis (laup kusisin toolt vabaks ja puhap jai too kohalike traditsioonide tottu ara) ja sealt valjusin vaid, et vetsu minna. Ma ei suuda kirjeldada, kui onnelik ma olen, et mul on inimesi, kes mu eest hoolitsevad ja muretsevad ja nendel kolmel paeval mu korval toeks olid ja aitasid nii kuis vahegi voimalik. Praegu on juba kolmapaev ja ma ei ole siiani paris terve, aga vahemasti ma saan magada ja ei higista terve paev ja tunnen end tunduvalt paremini.

Et ma nuud haige olin/olen, moistsin ka, et pean vist natukene rahulikumalt seda tooasja votma. Nii ma siis Londoneri quittisin ja olen taas kahe koha peal. Samas jalle Cafe NoSes hakkan nuud rohkem vahetusi saama ja pole nii vaga kindel, kas see koormus pariselt ka vaheneb, aga vahemasti on seal palju toredam ja midagi reaalselt ka teha! Ja homme on mul MonoLocos topeltvahetus. Eks me siis naeme, kuidas ma selle 12tunnise vahetuse ule elan. Eestis oli see tavaline, sai ka pikemaid vahetusi tehtud, kuid siin on uldiselt vaid 6- voi 7-tunnised vahetused. Aga homme on St.Patricku paev ja ahvipoisikesed tahavad mingit erilisemat neljapaeva teha sellest 😀

Pean utlema, et olen praeguse elukorraldusega siin vaga rahul. Kohad kus ma tootan, on sellised, kuhu mulle meeldib minna ja inimesed kellega ma suhtlen, on koik vaga toredad. Ja lisaks on meil siin juba tervelt nadalakese seltsiks olnud meie oma Eesti tudruk Kadri, kellega oleme palju-palju nalja saanud. Uhel paeval nad jalutasid Liisuga tanaval ja raakisid eesti keeles ja juhuslikult sattus nende laheduses olema uks kohalik meesterahvas, kes 10 (v oli 12) aastat tagasi Eestis elas veidikene ja ta tundis kohe keele ara. Kaisime temaga uks paev lounat soomas ja nii lahe, et ta siiamaani veel maletab kuidas eesti keeles raakida ja tema sonavara on muljetavaldav. Mis siis, et tal nii pikk paus sisse on jaanud, ta saab ikka superhati hakkama.

Sirgendasime just Kadriga mu juukseid, nii imelik on kohe olla 😀 Viimane kord oli millaski augustis.. rohkem kui 7 kuud tagasi… 😀

Appi kui imelik on moelda, et algselt oleksime pidanud juba 5 paeva parast tagasi Euroopasse lendama. Nimelt ostsime me kohe Guatemalasse joudes lennupiletid Saksamaale, sest tol hetkel oli meil veel raha ja nii igaks juhuks oli meie meelest hea idee kindlustada tagasiminek vahemalt Euroopasse, kull sealt siis juba kuidagi ka armsasse Eestisse jouab, kui rahadega peaks asi vaga halb olema 😀

Kuskil kuu aega tagasi aga avastasime, et me ei ole veel valmis siit lahkuma. Hakkasime siis asja uurima ja saatsime palju kirju lennufirmale (tegelikult ajas ´paberimajandust´ muidugi Liisu 😀 ) ja nii siis juhtuski, et viie paeva parast ei lenda me Cancunist mitte kuhugi. Selle asemel veedame lisa kolm kuud siinkandis ja mai lopus lendame Londonisse!! Selleks ajaks peaks juba ilmataat ka paremas tujus olema ja suure toenaosusega paaseme sel aastal kulmast.

Tegelikult kull taielikult kulmast ei paase, sest ka siin, Antiguas, on oositi paris kulm. Kui me algselt Kesk-Ameerikasse joudsime ja esimese kuu pidevas 30 plussmiinus 5-kraadises temperatuuris veetsime, siis praegu oleme nii korgel altituudil, et oositi laheb ikka kergelt krobedaks. Miinuskraadidest oleme kull kaugel, aga 10-kraadi lahedale langeb kohati ikka. Kandsin siin ohtuti isegi oma kevad-sugis jopet, hea et see ikka kaasas oli. Onneks nuud pidi soojemaks minema ja siis ehk enam jopet vaja ei lahe 😀

Paevad mooduvad siin kiirelt. Kuna ma ikkagi sain omale uhe too veel, siis usna toiselt ka muidugi 😀 Sellegipoolest oleme viimasel ajal Antiguast ikka valja ka saanud natuke. Uleeelmisel nadalavahetusel kaisime jarve Atitlan aares San Pedros ja sel nadalavahetusel soitsime El Parredoni, randa. Ning lisaks kaisime eile veel Guatemala pealinnas oma passiasju ajamas.

Elu on lill ja Antigua on sudamelahedaseks saanud. Ma uldse ei imesta, miks siin on nii palju inimesi, kes algselt paariks nadalaks reisima tulid ja nuud juba kumneid aastaid siin elavad!

Kuna me siin juba uksjagu aega pesitsenud oleme, olen ka moningaid tahelepanekuid teinud…

  • mul vottis umbes kuu aega, et moista, miks koik kohalikud kirjutavad kogu aeg jajajaja. Tegelikult aga nemad ju j asemel haaldavad h ning seega jajaja oli lihtsalt hahaha;
  • pohiliselt koik kohalikud soovad vaga vurtsikat toitu. Uks tuttav utles mulle, et kui ta vaike oli, kaskis ta isa tal jalopenot ja muud vurtsikat kraami suua, vastasel juhul saavat temast tulevikus pede. Nii ta siis pedekssaamise hirmu ees jalopenosi suust sisse ajas ja kes teab, voib olla on see igas peres niimoodi 😀
  • lemmikloomad on igal pool teretulnud! Koerad istuvad pubis laua taga, baarileti aares ja soidavad isegi motorolleriga 😀
  • kui su juuksed ei ole just susimustad, siis kohalike jaoks oled sa blondiin. Ma saan aru, et mone arvates olen mina hetkel vedikene blondiin (sest paike on mu juuksed paris kollaseks pleegitanud), aga Liisu on endiselt paris tume ja ma ei utleks kohe kuidagi, et ta blondiin on 😀
  • kui sa arvad, et lennuk lendab peakohalt ule, siis tegelikult on see vulkaan Fuego, kes aktiivselt laavat valja purskab;
  • korralikke tampoone on siin voimatu leida. Kui Eestis oled kindlalt kuival, siis siin ei tea kunagi, millal lekkima hakkab 😀
  • peaaegu ukski toopaev ei moodu ilma alkoholita ja seda selleparast, et iga vahetus on ette maaratud teatud arv tasuta jooke ning palju on ka kliente, kes sulle juua ostavad. uks kord oli mul lausa kolm ollepudelit korraga, sest inimesed olid nii helded 😀
  • ma ei vaja enam tekiila jaoks laimi ja soola!
  • lapsepolves seebikaid vaadates ei kujutanud ettegi, et elu kusagil ka pariselt selline on. Kulastasin uks paev uhte kohalikku pere ja pereema hakkas uks hetk lihtsalt mu sobra peale karjuma. vahemasti mulle tundus nii, ega ma ju hispaania keelest kuigi palju aru ei saa. 😀 olin hetkeks juba hirmul, et akki tegin mina midagi valesti ja ta minu parast kuri on, aga tuli valja et peretutre (ta juba 32 muide) eks poisssober on jalle liikvel ja neiu vanemad vihkavad teda, sest too olevat neiut vahemalt 12 korda petnud ja seal oli veel igasugust jama. Ja siis see ema oli nii kuri seal ja utles, et kui ta jargmine kord seda kutti naeb, siis ta lihtsalt laseb ta maha. Uldse elavad pered siin hoopis teistmoodi kui meil Eestis. Meil ikka uritavad lapsed voimalikult varakult omaette elama minna, aga siin elavad ka ule 30sed ikka veel oma vanematega koos. Nad kull maksavad uuri, aga elavad endiselt sama katuse all ja vanemate arvamus mojutab nende elu tunduvalt rohkem kui ma varem nainud olen;
  • hommikul kell 10 olu avada on taiesti normaalne;
  • alkohol ja liiklusvahendid kaivad kokku. taiesti okei on parast pikka ohtut pidutsemist ja mitut drinki autorooli istuda ja koju soita, politsei ei tee midagi.
  • paljud majad ei ole tegelikult uldse nagu majad, millega meie harjunud oleme. usna tavaline on, et ´maja´on tegelikult tuhipaljad seinad, mones kohas veidikene katust ja see on pohimotteliselt koik. Ukse asemel kasutatakse mingit riidelapakat ja asi ants. Eks muidugi on vaga palju ka korralikke maju, ilusti uste akende ja katusega (linnades), aga kui linnast valja soita siis vaesemates piirkondades on asi kohati ikka paris kesine. Aga neil siin vihma peaaegu uldse ei saja ja soojakraadid on ka paris moistlikud, nii et loodetavasti nad vaga onnetud ei ole;
  • siin on ilmatu suur turg. mulle meeldib seal kaia, aga ma tudinen sellest paris kiiresti. see on umbes 3-4, voibolla isegi 5 Balti jaama turgu ja seal on imelihtne ara eksida. Neil on seal ka riiete osakond, aga ega proovikabiine ju muidugi ei ole 😀 Ja kui sa siis soovid midagi proovida, toovad nad mingi suure kaltsujupi ja hoiavad seda kahekesti umber sinu, et sa siis seal asju proovida saaksid. Heal juhul leidub neil ka veidi suurem peegel kui A3 paberileht 😀
  • kui meil Eestis ei tohi mingil tingimusel autokastis soita, siis siin on see tavaline. Kui buss on rahvast tais siis moni lihtsalt kolgub lahtise ukse peal kaasa. Monel autokastil puudub tagumine sein ja inimesed lihtsalt lamavad kastis. Lisaks veetakse lahtiselt ka erinevaid loomi – hobuseid, lehmi jne. Aga koik on elus ja terved ja midagi ei juhtu!
  • poes muuakse erinevaid jooke kotikestes. Muidugi on igas poes ka joogipudelid, aga kohalikud armastavad kotikestest juua.

Eks neid asju, mis siin teisiti on, on veel palju, aga ma hetkel olen ideedest tuhi, shift hakkab kohe labi saama ja pole enam aega moelda ka 😀

Sorts tapitahtede parast, voite kohalikku klaviatuuri suudistada 😀

Tsauplau!